5. A KLASSI KIITUSEKS!

Sellest mitmel korral klassijuhataja on õppeaasta jooksul vihastanud, sügavalt ohanud ja ennast abituna tundnud me enam ei räägi, aga uskuge neid kordi on olnud palju, eriti mõeldes tagasi poiste korraldatud vägitükkidele ja tüdrukute omavahelistele suhetele.

TEGELIKULT ON 5. A KLASSIS KÕIK TOREDAD JA HEAD LAPSED.

Kiituskirjaga lõpetavad 5. klassi Jan, Helena, Arthur ja Merilin.
„4“ ja „5“ on tunnissusel 15 õpilasel, mis on üle poole laste arvust. Ainult „4“ ja „5“ on tunnistusel järgmistel õpilastel: Genelyn, Arlette, Liia, Raili, Edgar, Liisi, Kairi, Madlen, Sven, Kelli, Kevin.

Üritustest, mida oleme korraldanud või kus olete silma paistnud, on juttu olnud nii blogis kui ka klassijuhatajatunni lehel!

AITÄH KÕIKIDELE LAPSEVANEMATELE, KES OMA LAST SELLE RASKE 35 NÄDALA JOOKSUL ON TOETANUD JA AIDANUD!

TOREDAT SUVE TEILE, AKTIVISTID!

PS Koolilõpu pildid on nüüd SIIN!

KUIDAS ME PIKNIKUL KÄISIME

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et 5. klassil tuli leida 2. juuniks klassiväline tegevus, sest muidu oleksid meil tunnid olnud. Matk koos väikese piknikuga tundus hea mõte olevat. Igal juhul said matkasellid kell 10 laululaval kokku ja suundusid Jänese matkarajale. Raja läbimist raskendasid päike ja sääsed ning vähene sportlik vorm, aga kõik said sellega siiski hakkama.
Pikniku kohas juhtus aga mitmeid huvitavaid asju. Esiteks tagastasime omanikule kadumaläinud koera. Siinkohal aitäh helistanud poistele! Teiseks korraldasime aktsiooni "Päästke Emajõkke visatud jalgpall", mis kippus ebaõnnestuma kuni õpetaja otsustava tegutsemiseni külmas vees.
Kui olime suplusrannale tagasijõudnud, siis selgus, et 5. a klassi poisid ja tüdrukud ei kardagi vett ega muda ning olukord muutus suhteliselt ülemeelikuks.
Pikniku kohta on mõned pildid SIIN!

KUIDAS ME SAAREMAAL KÄISIME

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et juba sügisel leidsid viiendikud, et tuleb minna saarlasi kaema. Kõikide surutiste ja muude viperduste kiuste saime seal käidud ka. Reis algas 24. mai varahommikul kooli maja juurest ja juba 36 tunni pärast olime seal väsinute aga õnnelikena tagasi. Me olime varunud korraliku ajavaru, mille tõttu tegime juba Pärnus pikema peatuse. Buss kihas Tartust alates suurest reisiärevusest ja tõesti oli hea mõte need "sumisejad"vahepeal bussist välja lasta.
Praamisõit sujus viperdusteta ja meid võttis vastu päikseline Muhu saar. Seal käisime "külas "Juhan Smuulil Koguva külas ja vaatlesime muuseumina toimivat küla. Natuke sõitu üle Väikse väina tammi ja jõudsimegi Saaremaale, kus esimene peatus oli Kaalil. Nimelt kukkus sinna 7500 aastat tagasi pirakas meteoriit, mis jättis maasse 22 m sügavuse kaatri .
Kuressaare linnuse suutsid "aktivistid" läbida vähema kui 45 min. kuigi vaatamist ja uurimist oleks seal jätkunud kauemakski. Järgmisena lasi "sundis" klassijuhataja neid Kuressaares väikse jalutuskäigu tegama, nt. ümber Suure Töllu ja tema naise Pireti.
Mändjala kämping oli väikesete inimeste kõige tähtsam sihtpunkt, kui just Kuressaare Selver kõrvale jätta, ja sinna me siis kuskil kella 6 paiku jõudsimegi. Õnneks oli meil kaasa "draakon" Karl ja õpetaja Kristi, kes aitasid klassijuhatajal tegelda kokanduse ja muidu korraldamisega. Igal juhul jooksid nüüd suure vabaduse saanud teismelised ringi nagu pöörased nii merre kui metsa ja lennutasid palli nagu Kalevipojad.
Öö möödus ootuspäraselt, st. rahutult ja tegusalt, mõned meist siiski magasid ka :-) Aga kuna klassijuhataja keelas ära vingumise väsimuse teemadel, siis järgmisel päeval pärast hommikusööki läbisid kõik tegelased ettenähtud punktid: Panga panga, Angla tuulikumäe ja Maasi maalinnuse. Esmaspäeva hommikul valitses juba bussis suhteline vaikus ja kui me olime jõudnud tagasi mandrile, siis see õnnis vaikus muudkui süvenes.
Ma loodan, et kõigile jäid reisist meeldivad mälestused (isegi nädalajagu põdenud klassijuhatajale jäid) ja mälu saab värskendada SIIT!